Ma olen professionaalne mängija. See ei tähenda, et ma kannan ülikonda või mängin pokkerit Valgevene räbalates kasiinodes. See tähendab, et ma olen robot – mitte metallist, vaid harjumustest, numbritest ja närvilisest rahust. Ma ei mängi kunagi lõbu pärast. Ma tulen sisse, teen oma töö ja väljun. Aga üks õhtu, istudes oma kontori toolil ja otsides uut ohvrit, sattusin lehele, mis muutis mu rutiini. See oli
vavada ee. Ausalt, ma olin kuulnud sellest varem, aga suhtusin alati skeptiliselt. Kuni sain aru, et nende boonussüsteemis on auk – üks väike viga matemaatikas, mida nad ise polnud parandanud.
Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas ma õnne palusin. Jumal tänatud, ma ei usu õnne. Ma usun dispersiooni, RTP-d ja pankroti tõenäosust. Minu eelmised kaks kuud olid olnud... külmad. Nagu Siberi talv. Kaotasin kolm suurt järjestikust seanssi, üks neist oli eriti valus – live krupjee, blackjack, kus ma jäin ühe kaardi peale hätta. Mu konto oli peaaegu tühi. Mu naine (ta ei tea mu teisest elust midagi) küsis, miks me ei lähe nädalavahetusel mere äärde. Pidin valetama. Sellistel hetkedel tekibki see tunne, et sa ei mängi enam raha pärast, vaid selleks, et tõestada, et maailm ei ole kaos. Et valemid töötavad.
Nii et ma registreerisin end. Kõik tavalised asjad: kaks sammu verifitseerimist, piirangud, mille ma kohe maksimumi keerasin. Ma ei tee kunagi esimest deposiiti suure summana. Esimene deposiit on nagu kompass – vaatan, kuidas mäng käitub, kas slaidid lasevad või on kinni keeratud. Panin sisse 200 eurot. Valisin sloti, mida olin uurinud juba kolm päeva – üks vana NetEnti teema, kus volatiilsus kõigub nagu hingetõmme. Esimene tund: miinus 70. Teine tund: pluss 40. Kolmas tund: ma olin juba 150 eurot plussis. Aga siis tuli see – suur pööre. Boonusmäng, mida ma olin oodanud. Ekraan hakkas vilkuma, mu süda – ma olen proff, aga ikkagi, iga kord – hakkas pekslema nagu noorukil. Võit tuli 3800 eurot.
Ma ei hüpanud. Ma ei naernud. Ma vajutasin väljamakse nuppu. Aga see polnud veel lõpp. Kasiinod vihkavad selliseid nagu mina. Nad lülitavad sisse "lämmatamise" – hakkad kaotama väikeste sammudega, nii et sa ei pane tähelegi. Ma teadsin seda. Nii et ma tegin vastupidi: ma läksin madalate panuste peale, live ruleti, ja mängisin mustrite järgi. Mitte punane/must, vaid numbrite vaheline intervall. See on minu lemmik. Istusin seal kaks tundi, vaatasin diilerit, kes segas kaarte nagu unes. Ta tegi kolm korda järjest vea – andis mulle võidu, kui oleks pidanud viigi tulema. Ma ei öelnud midagi. Võtsin iga kord oma 500 eurot ja lahkusin lauast.
Kokku võitsin selle õhtuga 6200 eurot. See ei ole mu rekord (rekord on 14k ühe ööga), aga see oli magus. Miks? Sest vavada ee andis mulle selle tunde, mida ma otsin: tunnet, et ma ei ole hasartmängur, vaid töömees, kes teeb oma tööd hästi. Kõige naljakam oli see, et ma olin alguses närvis. Jah, mina, kes ma olen näinud kõike, istusin seal ja mu sõrmed värisesid hiirel. Aga siis ma mäletasin: proff ei mängi raha, ta mängib tõenäosust. Ja kui sa teed matemaatikat õigesti, siis isegi kasiino naeratab sulle. Lõpuks võtsin ma 5000 eurot välja, ülejäänu jätsin sinna, et järgmiseks korraks. Sest järgmine kord tuleb alati. Ja kui sa oled piisavalt kannatlik, siis peeglid ei valeta.
